Elu on keeruline ja VALUS!
Sellest ei saa kunagi ÜLE ega ümber vaid sa elad koos sellega elu lõpuni... Vahe on selles, kuidas sa elad koos sellega...
1. olla õnnelik et oli 18 a, 3 kuud ja 3 nädalat.
2. olla kurb ja kibestunud miks see minuga juhtus?
Mina aga olen see:
3. ära mõtle siis ehk tundub, et seda polegi olnud=S
Oi kuidas ma tahaks olla esimene variant ja rääkida emmest aga jama on selles, et ma lihtsalt ei julge ja kardan, mida inimesed mõtlevad või ütlevad, sest sellest rääkimine on midagi mega isiklikku ja ometi ei taha ju ennast haavatavaks teha.
Ma innustan kõiki,kes seda loevad rääkima lähedase inimese kaotusest ja oma tunnetest, sest see on ainuke asi, mida me teha saame, et meenutada ja nutta kõik koos!
Minul ei olnud seda võimalust ning nüüd kui ma tunnen, et tahaks rääkida ma enam ei julge, sest liiga palju aega on möödas... Julgustagem üksteist rääkima, rääkima ja veel natuke rääkima, sest see kurbus aina kasvab ja kasvab mitte ei lähe vaikides väiksemaks.
Minu Emme Pille Väinaste mälestus kivi Elva surnuaial....
Ta oli parim, mis mul oli. ta oli sõbralik, hea, seltskondlik, hoolitsev, õpetav jne. Ta armastas mind, ta õpetas mind elama, ta muutis oma olemusega paljude inimeste elusid paremaks. ta oli paljudele oma sõbrannadele eeskujuks oma ellu suhtumisega: "ela igapäev nagu see oleks viimane" ja seda kõike enne vähist kuulmist ja ka jõudu mööda peale seda! Ta armastas elada ja kogeda kõike, mida vähegi andis. Tema lemmik tegevus oli suviti reisimine nii eesti kui välismaal ning mis PARIM ta võttis minu peaaegu igale poole kaasa, sest ma olin ainuke laps, kes tal oli. ta kasvatas, mind väga hästi... EMAD on väga vajalikud ALATI.
ma tunnistan ma ei ole kibestunud aga ma olen tohutult kurb, et ennem ei osanud tema head nõu kuulda võtta ning temaga rohkem aega koos ei veetnud=(
Jumal aitab meid sellel teel, millel me kõik vähemal või suremal määral hetkel kõnnime!
Kui on vaja rääkida siis minuga võib alati arvestada, mulle äga meeldib kuulata...
