Ootamine...

Mulle ei meeldi ootamine, kohe üldse mitte. Selle pildi valisinma sellepärast, et vahest tundub oodates, et ma olen täiesti üksi oma tunnetega ja mõtetega aga siis... tuleb meelde, et tegelikult Jumal on minuga ja ma pole mitte kunagi üksi!
hetkel ootan ma "kohtu otsust", kas ma jään tööle edasi või mitte...

Intervjuu või siiski pigem komisjoni ees olemine: Kuna mul on madal enesehinnang siis rääksin liiga palju negatiivset: Ma ei oska/julge suheldaa lapsevanematega, ma ei julge oam arvamust avaldada, õpetajana on vaja veel areneda, kõge rohkem kardan Keele ja kõne valdkonda õpetada lastele (häälimine, jutustamine, lulmine kõik mis on seotud väljendusega käib siia alla...) Aga samas lubasin ennast parandada ja tööle pühenduda 100%, ning edasi areneda...

kõige imelikum asja juures on see, et mul ei ole tunnet, et ma ei saa tööle jääda ning mul pole tunnet, et kindlasti jään, kõik on lahtine ja avar. Mõtted aga... Mis ma teen siis kui ma ei jää tööle edasi???*teen kingitused igale rühmale ja juhatusele *Kandideerin teistesse lasteaedadesse; *...........
Mis ma teen siis kui saan võimaluse jääda? *Suvel tutvun 4-5 aastaste arenguga. *valmistan ette kodus olevad materjalid ning mõtlen ette, mida lastele õpetada(nädala teemad) *üritan leida inimese, kes õpetaks mulle häälimist ning seda, kuidas seda lastega teha. * mõtlen välja süsteemi kuidas paigutada asju rühmas nii, et mõlemad õpetajad teaksid kus need asuvad. *registreerun kutseaastale... jne.

Nüüd jääb üle vaid kõik Jumalale usaldada ning oodata...