Ja jälle on September käes!

Ma küll pole siia ammu ammu kirjutanud aga nüüd on plaanis kirjutada järjepidevalt:)

Jumal on hea ja tema õnnistused on igal pool minu ümber ja mu sees! Kõige suurem õnnistus on Jumala armastus, mis tema mulle on andnud ja mida ma peaksin välja jagama enda seest!
Niisiis tekkis mul küsimus, mis on Jumala armastuse välja näitamine ja kas ma teen seda piisavalt?
Jumala armastus väljendub minu arust hoolimises, teisega arvestamises, heade sõnade ütlemises ja teise inimese üles ehitamises. Teiste innustamises ja lihtsalt kallistamises. Ja kindlasti raskedel hetkkedel toeks olemises!
Mõiste piisavalt on väga suur mõiste ühe jaoks piisab kallistusest teine aga vajab häid sõnu, innustamist jne. Mina arvan, et mul on võimalik seda palju rohkem teha kui ma olen teinud ning mul on võimalus olla rohkem armastavam ja hoolivam teiste suhtes!

Nüüd siis minu lugu sellest kuidas ma näen, et mina pole olnud piisavalt armastav ja hea...

Ma olen olnud viimasel ajal külm ja vastik ja eemalolev ja ükskõikne. Peaaegu kõige ja kõigi suhtes ja see tuleb sellest, et ma olen olnud liiga kaugel Jumalast ja tema armastusest. Vahepeal ma proovisin uuesti maapeale tulla ja olla rohkem koos Jumalaga aga siis juhtus nii, et mind ei innustatud vaid mulle heideit just sellel hetkel ette, et ma ei ole piisavalt hea kristlane kui ma hakkasin mudast tõusma ja see lõi mu veel sügavamale mutta tagasi. Ja ma ei tahtnudki enam tõusta sest ma olin VIHANE kõige ja kõigi pale. Aga õnneks leidus siiski paar inimest kes haarasid mul käest kinni ja tirisid uuesti niikaugele, et ma suudan edasi liikuda ja uuesti proovida olla see kes ma olin kunagi ammu. See hea ja soe Riina... Ma ei taha seda tunnistada aga kõik on olnud minu enda süü... Kui keegi mind vihkab ja on mu peale pahane siis olge pealegi sest teil on ÕIGUS ma olen paha. Aga teadke, et ma proovin kõigest väest muutuda ja saada jälle heaks ja armastavaks ja hoolivaks ma ei taha olla külm, ükskõikne ja vastik.

See kõik oli lihtsalt minu südames. Selle loo toimumise aeg on umbes 1 kuu ja natukene peale.... Küll võib ikka ühe kuuga palju juhtuda:O Aga Jumal on minu elus ESIMENE ja seda ei muuda enam mitte miski. Saatan ei suuda mind enam kätte saada sest leidub vähemalt kaks inimest kes innustavad(ma tean, et neid tegelikult on rohkem) ja see aitab sajaga!

Armastage Jumalat ja siis kõik ülejäänu järgneb... ja siia sobib hästi see vanasõna "Teise silmas pindu näed aga enda silmas palki ei näe" Enne kui teisi kritiseerite vaadake enda elu...

Mina ütlen ainult viimaseks veel AITÄH kallid sõbrad Tartust ja Tallinnast ja mujalt eestist et te olemas olete;)
Jumal õnnistagu teid