Kas see algab jälle?

Eile öösel olin ma üleval kella 1.30-ni, sest ma ei tahtnud magada kuigi uni oli suur. Ma kirjutasin üles oma 50 unistust 50 on veel vaja kirjutada. Siis ma kirjutasin üles peaaegu kõik oma mure mõtted see oli umbes 1,5 A4 lehekülge. Ja nüüd ma hüüan taeva poole: "Appi Issssiiii ära lase sellel jälle alata!"
Eelmine aasta täpselt septembri lõpus ja oktoobri alguses oli minu kõige mustem punkt ja ma ei taha sinna jälle minna. Kuigi ma juba tunnen, et elu hakkab jälle mingil maagilisel moel allamäge veerema. See on lihtsalt õudne. Aga ma ei lase oma elul langeda enam nii nagu eelmine aasta ma olen targemaks saanud ja nüüd ma üritan keskenduda rohkem sellele mis on tõeliselt oluline. ja mis mulle tõsiselt meeldib. Täna näiteks ma lihtsalt hommikul läksin välja ja pildistasin tartu sügist. Ja see oli nii rahustav ja mõnus ning muusika kuulamine on üks minu lemmik tegevustest hetkel. Ja muidugi asendamatu asi on Jumalaga suhtlemine ja temaleoma murede üle andmine ning mitte nendega ise jagelemine, sest see ei vii kuhugi.
Täna tegin ma ühe avastuse ka, et mida rohkem on valgust ja päikest seda rõõmsamad on inimesed. Ning päike ja valgus võivad tegelikult tähendada ka kristlasi. Nii, et Laseme sellel külmal sügisel oma naeratused ning head sõnad lendu ja me võidame selle pimeda ning porise aja.

Armastusega, teie õde!