Aga mõelnud olen palju, et kirjutaks aga näed ei ole jõudnud, sest nii tihe ajagraafik on hetkel.
Olin esmasp ja teisip öösel tööl ja laupäeval ka.
Kodus toimusid suured muudatused, koolis on 15 asja veel teha. Neist suurimad: seminaritöö kirjutamine teemal (Lastekodu laste hirmud). ja Praktikapäeviku täitmine ja analüüsimine. (juba 46 lehte ilma analüüsideta.
Aga jaa eelmine nädal käisin ainult 3es trennis=( aga pole hullu õppimine eelkõige küll siis trenni ka jõuab.
Nii nüüd siis põnevatst teemadest ka...
Eelmine nädal oli raske aga samas hea ja muutev. Ühel õhtul rääkisin Fannyga elust ja katsumustest ja see andis indu juurde. Järgmisel õhtul olin juba jälle lugemas uudiskirja mis mu e-mailie iga päev tuleb teemal Afraid to fail - ja see oli nagu mulle mõeldud, sest ma just olin selle teema juures, et ma ei julge Kirikusse ja Jumala juurde tagasi minna sest kartsin, et äkki nad vihkavad mind v on minus pettunud. Võtsin julguse kokku ja siiski läksin Laupäeval olevale õhtule, kus me lihtsalt olime koos. Ja Ewu tuli koos minuga öö valvesse ja siis me räääkisime kõigest ja kõigist, mis oli veel toredam=)
Ja pühapäeval oli Jumal eriti kaval ja kasutas ühte lastekodu last, et mind kirikusse saada... Nimelt laps on hakanud kirikus käima ja talle see meeldib,mis on ülimalt tore. Aga see pühapäev ta ei tahtnud minna kuna, ta oli sõbrannaga tülis. Aga juhtus nii, et ta ikkagi läks, sest mina ja Ewu läksime ka hommikul Salemi kogudusse. Seal oli mõnus, sest kolgata koor laulis ja jutluse pea teema oli USU ILMA, ET SA NÄED!!!
Peale teenistust läkisn koju ja kell 3 läksin Võru kate ka vee. üle pika, pika aja. Seal oli ka hea ja kosutav kuigi jah Roni jutlused ei istu mulle kahjuks eriti=( Aga vaatame äkki ikka kuidagi saab hakkama...
Esimesed sammud on tehtud nüüd tuleb edasi minna...
Pilt sellest, mis on kõige ägedam hetkel:
MA SAIN ARU, ET TÖÖ LASTEAIAS ON MINU JAOKS!
KALLID OLETE!
